31.07.2008 ja 01.08.2008....viimane päev Tveris ja kojusõit

Ärkasin hilja 13.00 ja pakkisin kotid. 14.30 olid kõik fuajees ja valmis lahkuma, meid olid saatma tulnud Sergei ja ansambel Õunakese näitsik. Viisime rongijaama oma kotid ja läksime linnapeale kolama. Seekord liikusin koos Nele ja Riini toredas seltskonnas. Ostsin hulganisti komme ja kalamarja. 20.30 läks Moskva-Tallinn rong ja viimasel minutil muudeti rongi platformi, lisaks sellele olid Anne ja Üllo kuskile kadunud ja Madis jäi neid otsima. Meil tuli teha meeletu spurt koos kottidega kuskilt rongi ühest otsast teise, sest meie kohad olid esimeses vagunis. Kott oli kui tinapomm ja hing jäi koledasti kinni, rong peatus Tveris vaid minutikese ja hirm oli nahavahel. Õnneks saime kõik õnnelikult peale (ka Anne ja Üllo). Rongis oli meil tore olemine. Öösel puistas meid piirivalve ja eriti kahtlaseks kraamiks peeti Kaarli kaasaostetud matrioskat, ta pidi kõik üksipulki lahti võtma ja näitama millega tegu (naersime kõik kõvasti, piirivalvur oli surmtõsine). Järgmisena puistati minu kotti, huvi tekkis joonistuste vastu - küsiti, et kas mul on Moskva kunstiväärtuste luba neid jooniseid Tallinnasse viia jne. Õnneks lahenes asi mõistlikult (minu käes olid vaid närused grokiid ja põhiosa, mis oli Kaarli käes, jäi matrioskade tõttu puutumata). Igastahes jõudsime hommikul kuskil 9 paiku Tallinnasse, tegime veel koos ühise grupipildi ja kallistasime ja siis tormasid kõik ruttu igaüks eri suunda.......koduigatsus oli suur.

30.07.2008.....minek Tveri

7.30 start ja Sergei oli meil juba autoga vastas, kotid ja Madis, Sonja, Andres, Marje pandi pakiruumi, ülejäänud seltskond istus salongis. Meid viidi Posniasse ja seal ootasime lõbusalt tükike aega bussi, millega pidime saama Toropetsi. Buss läks ikka väga täis ja Annekene kurtis pidevalt oma taga oleva reisija aroomide ja kalduvuste üle, Riin suutis sellistes tingimustes magada ja Kairil oli jube pohmakas. Toropetsist edasi sõitsime rongiga Pologojasse ja siis veel teise rongiga Tveri. Kokku oli sõitmist nii 11 tundi ja vahepeal sai külastatud toredaid Venemaa tualette. Häda oli vahel nii suur, et tormasin ühe väikese tüdruku pikali ja kui lõpuks tegutsema asusin ja keegi mul kabiini ukse lahti tõmbas, enam ei suutnud ja röökisin täiest kõrist....platsi sain puhtaks ja rahu majas. Tveris oli meil vastas teadatuntud Sergei, kes oli meile juba taksod tellinud, suunduti külalistemajja Junost. Kohapeal selgus, et seal vabu kohti pole ja meil tuli uus hotell leida ja end loomulikult seal registreerida. Läksime hotelli Sentrallnõi ja õhul tegime ühiselt väikese peo. Viimasel õhtul lõid kired möllama ja nii mõnelgi oli vajadus auru välja lasta. Madise plahvatus tekitas mu kleidi peale veiniplekid. Annekesel oli miskit Marjega tegemist....Igastahes magama mindi sõpradena.

29.07.2008......viimane õhtu Nekrosovos

Hommikul käisime Riiniga Lapinite sugulaste juures pitse hankimas ja pildistasime, joonistasime neid siis Nelega innukalt. Hiljem joonistasin meie eesti taret ja siinset kodu. Jätkuvalt oli menüüs seened ja seekord valmis Kaarli käe all maitsev sirmik. Õhtul oli väike lahkumispidu ja Kairi tarbis kõike alkoholi segamine ning tulemusena olid tal soojad suhted ämbriga. Läksin köögilaua taga Andresega vaidlema vanainimeste elutarkuse koha pealt ja leidsin Neles endale selles osas mõttekaaslase. Hiljem arenes vestlus Nelega edasi. Igastahes sai juttu aetud ja maailma asju arutatud ning magama mindi mõõdukal ajal, et hommikul vara liikuma asuda.

28.07.2008......kukeseened ja sirmik

(Kairi leidis sirmiku ja pildil parajasti lõikab seda Kaarel, pildi tegi Eva Seping)
9.00 suundusime seenele, jagunesime kaheks grupiks ja mina jäin Kairi, Kaarli ja Evaga ühte punti. Kairi oli meil tubli seenetark ja tundis kohe ära sirmiku. Ühiselt otsustati korjata ainult neid seeni, mida ei pea kupatama (peamiselt kukeseened). Saak oli vägev ja mets lummav. Tagasitulles selgus, et ka teine seeneliste grupp oli saanud korraliku saagi. Kairi tarmukal juhtimisel toimus seente puhastamine ja roaks valmistamine. Anne tegi küpsisekooki. Viisime meile juba tuntud Lapinite sugulasele korvitäie seeni ja saime vastu kotitäie kartuleid, mune ja sibulat. Õhtuks valmis pidulik söök mis maitses imehea.

27.07.2008......pitsivaimustus

(pildil kohalik tädike, kes tuli meiega vestlema)

Hommikul tõi meile tuttav Sergei (eilne küüdi andja) kohale poemüüja, kes meie pärast tegi poe lahti. Tuli rahulik päev ja sissesättimine uude koju. Nele ja Riin täitsid päevikut, Kaarel ja Kairi võtsid koos oma südameasjaks mõõdistada ära meie elukoht ja talu. Mina mõtisklesin koos Annekesega moekollektsiooni ideid ja Eva, Madis ja Sonja läksid kuhugi teise külla materjali otsima.
Hommikul enne poodi minemist tuli üks kohalik tädi meie juurde kaema, et mis tegelased me sellised oleme, sain teda filmitud huvitava nurga alt. Hiljem avastasin end Nelega koos päikesepitsi punumas ja nokitsesime koos päris tükikene aega. Õhtul saabusid Nekrosovosse ka meie kadunud kaaslased Andres ja Marje, siis sai muljetatud ja vaikselt veini libistatud. Kairi ja Anne hõivasid köögi ja valmis rikkalik õhtusöök - pastapolognese. Selle tegemiseks sai külapealt küsitud suur pott ja ahju köetud. Õhtul sai veel Sonjat ja Madist natukene joonistada (Andres veits segas mind, teipisin ta sellepärast maalriteibiga muumiaks) Öösel oli toas ikka meeletult palav magada ja kuna aknad lahti ei käinud ja uksest tormasid sisse sääsed ja parmud, siis polnud ka õhku mida hingata.

26.07.2008......Kaarli seiklused auto katusel ja sõit Nekrosovosse

Hommikul oli kõik kastene ja lõkkeplats selline nagu ta õhtul jäeti. Lõõskav päike kutsus meid päevitama ja hiljem käisime veel Evaga väikese tiiru küla peal ja tutvusime kohalike inimestega. Poes sai Eva laadida oma kaamera akut ja tasuks selle eest andis poemüüjale Anne Veski plaadi, mis seal eesti keelsete lauludega hiljem kõlas. 17.00 otsustati hakata häälega Nekrosovo poole liikuma. Grupeeruti 3-4 kaupa ja mina asusin Kairi ja Kaarli seltsis teele. Pikka aega keegi meid peale ei võtnud, siis tuli üks dsiip ja peatus, see oli pilgeni täis meie inimesi, ka meid mahutati kuidagi ära....ainult Kaarel ei tahtunud enam mahtuda ja tema pandi koos kotiga katusele. Algas meeletu sõit, mida saatis laul ja melu. Vahepeal koputati katusele ja vaadati varju pealt, et kas reisikaaslane katusel ikka olemas on. Juht oli igati vahva mees ja tundus olevat avatud mõttemaailmaga (lai silmaring, rahvusvahelised suhted), tegeles emata jäänud karupoegade üless kasvatamisega. Ta sõitis nimme veel läbi metsa, et näidata meile kohalikku surnuaeda. Tee oli seal loogeline ja mägine, Kaarel sai katusel nähtavasti palju okstega võidelda. Meid viidi Nekrosovos meie sihtkohta - Lapinite kaugelt sugulaste juurde, sealne aura meenutas kangesti Lõuna- Eestit. Meid pandi istuma ja pakuti külakosti (piima, kartulit, kurki, maasikamoosi, saia, viina) ja vesteldi. Lisaks sellele anti meie käsutusse üks tühi maja, mis oli kunagi kuulunud eestlastele. Olime äraütlemata õnnelikud. Õhtul sättisime end uues kodus sisse ja üritasin pakisuppidest midagi söögi taolist valmistada kuuma vee abil. Ainus nõu oli meil üks plekkauss ja plastlusikad ja sealt ühisest kausist nagu vanad eestlased kunagi siis lürbiti seda hirmsat suppi. Magama sättisin end kirjutuslaua alla (hea turvaline).

25.07.2008.....Posnia jõe ääres

Hommikul panime oma asjad kokku ja valmistusime Toropetsi minema. 14.00 umbes tuli rong ja Soolamees ootas meiega koos rongi. Rongis kohtasime Andrest, Marjet ja Üllot (nad olid juhuse tahtel samas vagunis kuhu meie tulime). Toropetsis oli selline teadmatuse tunne ja minnalaskmise noot õhus, vedelesime kuskil Leenini kuju juures pargis ja libistasime õlut, mängiti parmupilli ja oldi niisama. Siis otsustati edasi sõita Posniasse ja jäime bussi ootama. Sihtkohta jõudes peatus buss poe ees ja kuna meil samal päeval edasi transporti polnud, otsustati jääda jõe äärde laagrisse. Panime püsti oma laagriplatsi küla põhilisse ujumiskohta. Andsime kohalikele jõnglastele sõpruse sõlmimiseks kommi ja hiljem tuli meil veel konservidega toita külakoeri. Käisin jões ujumas, vesi oli külm ja kiire vooluline kuid väga madal. Õhtu edenedes tegime lõkke. Hiljem tegin Evale massaazi ja järsku tõdesid minu silmad järgmist vaatepilti: Andres oli paljalt vees, Üllo ulatas talle kaldalt veini ja Anne ning Marje lükkasid Üllo kogu täiega vette, Üllo kättemaksus tiris nad vette ja kõik olid koos passide ja dokumentidega märjad. Dokumente kuivatati muidugi lõkkes ja paberi restaureerija Riin ainult vangutas selle asja peale pead. Õhtu jätkus samas vaimus. Mõned meist tegelesid ka teistsuguste asjadega, nt. Kairi ja Kaarel tinistasid parmupilli mängida. Magama mindi selliselt, et pandi penomatid ritta ja tihedalt üksteise kõrvale, et oleks soojem. Kotid ja videotehnika sidusime kummipaelaga ühisesse ketti ja mõlemast otsast äärmiste käe külge (varga alarm). Olin Eva ja Riini vahel ja imestasin, et mida ometi see Eva sipleb jalgadega - pärast selgus et need olid "Ossosje põdrad" (eks asjaosalised teavad isegi millega tegu). Öösel oli päris soe magada, õnneks ei sadanud.

24.07.2008....muuseum, kunstniku ateljee ja Soolamehe kodu

Hommikul läksime kohe kõik ühiselt muuseumisse. Meid juba ootasid meediaesindaja ja giid, giid rääkis meile pikalt laialt sealsest ajaloost ja eestlastest (jube igavalt rääkis), pildistasin samal ajal pitse ja tekstiile. Need tikandid olid udupeened, tikitud siidi niidiga. Ma arvan, et tänapäeva inimene poleks enam võimeline midagi säärast looma. Kõik pisted olid ühtlased, tikand oleks just kui masinaga tehtud, kuid tollel ajal tikiti kõik käsitsi. Ja milline meisterlik ja harmooniline kompositsioon, värvivalik ja kvaliteet asjadel oli. Inimene, kes need asjad tegi, pidi olema tugeva sisemise rahuga, vähemaga poleks nii peent käsitööd saanud luua. Madisega tehti intervjuud. Internaadis läksin kohe Annega pediküüri tegema, Kaarel ja Kairi joonistasid trepi peal. 17.00 oli meid kutsutud kohaliku kunstniku ateljeesse. Läksime sinna loomulikult Soolamehe saatmisel. Ateljeeks osutus üks läheduses asuv mahajäetud maja, kuhu oli uksele kinnitatud silt „kuntsniku ateljee“. Pildid olid kõik õue näituseks välja toodud ja kunstnik ise väitis end olevat koguni mitte ainult õppinud kunstniku olevat, vaid lausa Tveri Akadeemia lõpetanud. Piltide kohta veel niipalju, et puhas häbi oli seda vaadata ja kõige tipuks pidime tema kasetohule pastakaga soditud piltide hulgast endale kaasa kingituse valima. Pärast seesamune kunstnik kutsus meid veel nn. tema enda korraldatavale „maalilaagrisse“ – millest me otseloomulikult ära vingerdasime mingi vabandusega. Järgmisena suundusime Soolamehe koju. Astusime sisse massiivsest raudväravast, mis oli kinni snepperlukuga. Majaseinale oli joonistatud lõbusad Disney pöialpoisid, eesukse koja karüotiidideks olid vormikad naisfiguurid. Siin selgus, et ka Soolamees olevat eriline mees, kätega ravija. Ta uskus astroloogiasse ja igasugusesse posimisse. Seinal rippus hulganisti kunstiteoseid, millest üks oli ta enda tehtud. Ka sauna oli joonistatud paljad inimfiguurid (need olid kohaliku kunstniku töödest kõvasti paremad), et tal üksi igav saunas käija ei oleks. Kui me õues juttu ajasime, näppas Kaarel salamisi peenralt piparmünti ja poetas selle Anne suurte taskutega seelikusse (tänuväärt tegu -kodus sai head teed teha). Soolamehe kodus oli palju sellist enda nokerdatud loomingulist lähenemist elule. Näiteks ühe oksa külge oli liimitud trikoo tükid (puulehed) ja see oli lakke riputatud, seinale oli mees kase tüved joonistanud ja kaunistanud need pahkadega. Pilte näidati meile mõõdukalt ja lauas pakuti piima ja saia. Vana väänik teadis küll eesti keelt, kuid meile ennast terve õhtu jooksul ei avanud. Suurem kamp siirdus meist mingi aja pärast koju ja Madis, Sonja ja Eva jäid edasi juttu vestma materjali saamide eesmärgil. Ühtul internaadis tegime oma õhtusöögi, mis koosnes sibulavõileibadest, pelmeenidest ja piparmündi teest. Jalutasime poodi ja lollitasin Annega veidi. Öösel pesime pead ja laadisime pilte arvutisse, magama läksime hilja.

23.07.2008....Toropatsi ekskursioon

(pildil on end järves pesev Sonja ja pildi tegi Eva Sepping) Hommikul tuldi meile jälle bussiga järgi ja me suundusime ekskursioonile. Käisime Toropatsi koolimajas, kus meile tehti ka väikene ajaloo ülevaade jne. Nähtud võimlemissaal tegi igastahes silmad ette parimatelegi Tallinna eliitkoolide võimlatele (pesemistingimused välja arvata). Dressides kehkaõps tuli meile järgnevale metsamatkale kaasa – seekord näidati mingit kaske, sauna riismeid, keldri jäänuseid, hästi pikka sammaldunud kiviaeda. Retkest jäi mulle kõige rohkem meelde ilus ja lummav loodus, üks punase veega allikas ja lõputult pikk sammaldunud kiviaed. Retk lõppes jällegi järves ujumisega ja ühise sööminguga (paneeritud tindikala ja pekk). Tagasi tulles põikasime läbi ühe „eesti tädi“ juurest ja kõik sinna koju ei mahtunud ning mina, Kairi, Kaarel, Riin ja Anne tegime bussis aega parajaks. Anne läks mingeid pilte tegema ja järsku tuli suure jooksuga bussi peitu, vihased suured karvased mehed kannul. Mees küsis, et kumb me siis oleme kas KGB või NKVD ja käskis Annel tehtud pildid kustutada. Anne muidugi demostreeris nagu kustutaks pilte...ja mehed läksid minema. Õhtul internaadis tegime väikese koosviibimise võileivade, naistepunatee (sai aasalt korjatud) ja alkoholiga.

22.07.2008......Andreapoli seiklused ja võrratu loodus

9.00 oli äratus ja läksime kohalikku kohvikusse sööma. Teenindus oli vene moodi ja söögi kättesaamine aina venis. Kella 10-sele kokkusaamisele kohalike „eesti juurtega“ inimestega Internaadis jäime hiljaks. Meie võõrustaja ja ninamees Soolamees pidas maha lõputu kõne, inimesed kannatasid. Siis sai ka pärast seda inimestega vesteldud ja pilti tehtud. Peale seda oli meile organiseeritud matk vaatamisväärsustega (vana eestlaste surnuaed ja mingi hoone varemed). Sõit toimus vana ja eheda UAZ-bussiga, kus istmete asemel oli rattakoobastele tõstetud lahtine laud ja nii me siis kahes reas vastamisi istusime. Tee kulges kohati läbi heinamaa, kitsal metsarajal ja üldse teedeta paigus. Autojuhil oli selleks tarbeks mootorsaag kaasas ja vajadusel langetas ka ettejäävaid puid. Sõit kulges nagu ameerika raudteel – ikka üles-alla. Järsku avastasime, et põrand on väga õline, tuli välja et mingi kanistri kork li pealt tulnud ja nüüd voolas selle sisu põrandal, asi likvideeriti kuivade heintega. Siis veel selline lugu, et ühe puu teepealt saagimise aktsiooni käigus oli meie paparatsode meeskond nii hoos, et Evale kukkus antud puu reie peale ja ta tegi ühe toreda uperpalli. Eesti surnuaed oli huvitav ja asus müstilise loodusega paigas, teel sinna võtsime jalad paljaks ja sumpasime soojades veesilmades, muda varvaste vahel lirtsumas. Peale vaatamisväärsusi läksime kauni järve äärde ujuma – viskusin suurest õnnest kohe vette. Ujud ja ujud....meeletu avarus ja mäed raamistamas järve, vesi on selge ja soe, kallastel vesiroosid. Kui ma oleksin mõni veeolevus, siis oleksin sinna järve elama kolinud. Välja tulles pakuti mulle lahkesti pekki, sibulat ja leiba (see maitses hää), hiljem läksime kõigi tüdrukutega eemale näkki ujuma ka. Tagasisõit internaati oli meeleolukas, laulsime terve tee ja minul täiega katus sõitis lihtsalt sellest ilusast loodusest ja vabadusest. Õhtul läksime ühe „eesti tädi“ juurde, kus meile näidati hunnik vanu dokumente ja pilte, tädid ise olid sellised huvideta. Seal pakuti meile ilusti süüa-juua ja Madis käis vahepeal Sonjal bussijaamas vastas. Õhtul internaadis tegin veel Nelele massaazi ja siis läksin magama.

21.07.2008....gruppide ümberjaotumine ja Andreapolisse minek

Tõusime hilja ja pakkisime kotid, läksime Junosti fuajeesse istuma, laulsime Andresega läbi mõningase laulude repertuaari, mis mul kaasa oli võetud. Edasi suunduti bussijaama ja jäeti sinna kotid Andrese ja Kaarli valvsa pilgu alla. Mina ja Eva läksime tehnikapoodi uusi videokaamera kassette hankima. Tagasi kottide juurde jõudes oli seal Kairi juba parmupilli harjutamas ja Andres porises kurgulaulu. Madis oli kuidagi morn ja vaikne. Järgnevalt läks meie tore kamp kaheks ja meie 8-ne seltskond Andreapoli bussi peale. Sõit kestis umbes 6h ja kuulasin see aeg Kaarli pleierit. Andreapolisse jõudes käisime kohe jälle ühes toredas tualetis. Bussijaama tuli meile vastu kohalik „eesti juurtega“ tädike ja siis mindi ööbimispaika 3 taksoga. Ööbisime kooli internaadis, seal oli meil eraldi poiste ja tüdrukute tuba. Õhtul istusime kõik koos õpetajate toas diivanil ja muljetasime eelnevaid sündmusi. Õhtul tegin veel Madisele massaazi.

20.07.2008....tagasi Tveri

8.15 läks buss Spirovasse ja meid tulid saatma mõned eileõhtused külalised. Kotid polnud enam üldse nii rasked kui tulles (v.a vast Kaarli kott, kuhu kuhjati kõik see mis kuhugi mujale ei läinud nt. joonistused). Bussis saime natukene nalja teha eilse õhtu üle ja tüdrukud proovisid oma kottide peal tukastada. Rongijaamas tuli meil natukene oodata, otsustasin magama keerata. Hiljem käisin ka siinses tualetis, mis oli õudne ja ellu jäin tänu Eva antud tugevale mentoolpastillile, mis tappis kõik mu haistmismeeled. Rongis tegin Evale ja kairile massaazi ja sõit läks kiiresti. Tveris suundusime Junosti külalistemajja, kus meil tuli ise broneering teha ja pidime võtma kallimad toad. Toad olid tõesti palju viisakamad. Kaua me rahus toas olla ei saanud, kohale ilmus meie kallis giid Sergei. Hiljem ilmusid ka teised ekspeditsioonikaaslased ja Madise grupp, muljetamist oli palju ja tehti lahti Vana Tallinn. Madis grupeeris meid ümber ja mina sattusin Andreapoli gruppi (Anne, Riin, Nele, Madis, Eva, Kairi, Kaarel, mina), kolmene grupp suundus Firovasse (Andres, Marje, Üllo). Ühtul sain hilja magama.

19.07.2008...lahkumispidu Passenkas

Kohe hommikul tuli Zoja tädi ja tahtis meie jäest oma karjala ajalehe tarbeks intervjuud saada. Vahetasime veel kontakte ja kingitusi. Sellele järgnes vaikne olemine. Poisid läksid kalale (meie ühtegi kala ei näinud), Kairi nokitses joonistada ja meie Evaga üritasime sauna kütta. Meil oli täpselt 2 tikku ja paberit lihtsalt ei leidnud kuskilt. Eva oli nii tubli ja sai sellistes tingimustes tule alla. Tuld hoida oli keeruline, käis pidev võitlus suitsu ja tulise ahjuuksega. Hiljem saime poiste käest teada, et tuli käib kerisekivide ja mitte paja alla ja suits tuleb ka välja lasta. Peale saunaskäiku oli perenaisel meiega plaanis õhtustada ja pidutseda. Kohale oli tulnud hulgaliselt tema sugulasi, kes ei olnud mitte ükski kained ja mõned olid lausa sellised nõmedad...et piirasid Evat ja käed ei olnud neil ka mitte õigetes kohtades, nii möödaminnes. Õhtu naelaks osutus üks joobes tegelane, kes Andrest nähes kohe hõiskas et Patjuska! Too tegelinski oli see sama tüütus Jeremejevskoe kultuurimajast, tuli välja et ka tema oli perenaise sugulane. Mingi aja pärast otsustasime, et ütleme perenaisele, et meil on vaja teha viimasel õhtul veel panoraam pilte külast (vihma kallas nagu oavarrest), enne seda Kaarel juba oli talle maininud, et see mis siin toimub ei ole normaalne ja kõik on purjus (halvas mõttes). Võtsime ja riputasime kogu oma kallima tehnika endale ümber ja asusime siis teele ( Kairi, Eva, Kaarel ja mina), Andres ja joodikute küüsi. Jalutasime küla peal ja mingi aja pärast nägime "kalleid külalisi" ja perenaist teise majja kolivat (ju sai alkohol otsa). Läksime tagasi koju ja leidsime eest Andrese ning ühe soome keelt kõneleva viisaka mehe (tuli välja et tegu oli Zoja tädi vennaga). Ta oli terve elu olnud tubli orjenteeruja ja näitas meile pilte, peale sellist ebaintelligentset seltskonda oli ta väga värskendav, kuid asja võlu lahtus tundide möödudes, kui venike ei taibanud koju minna ja klõpsis meie nina ees välguga pilte teha ja lisaks kõigele ta nagu piiras mind ka veel. Kahe paiku läksime Evaga magama, teised jäid veel jaurama. Homme on teeleasumine ja vara on vaja tõusta.

18.07.2008.....Passenka küla laulutädi

Hommikul saime lõpuks Kitseküla raamatukokku sisse ja seal sai joonistatud tikandeid. Joonistamise laine valdas meid kõiki - Eva, Andres, Kaarel, Kairi ja mina, kõik me joonistasime hoolega. Hiljem läksime Evaga poodi (Kitsekülas oli neid päris mitu...kõigis polnud jõudnud veel käija) ja seal selgus, et ka poepidaja oli karjalane - filmisin salaja poepidaja argielu. Passenka koju jõudes selgus, et meile oli kokku lepitud küllaminek ja meid juba oodati Galina F. juures, meie küla laulik. Zoja tädi võttis meid sappa ja asusime teele. Samal ajal kui teised suures toas karjala laule kuulasid-filmisid, näitas päritolult kreeklasest peremees mulle oma hinnalist vanakraami kogu (poola korvid jne....). Mees oli väga kiire miimikaga ja halbades valgustingimustes oli väga raske teda jäädvustada. Ta juhatas mind pööningule. Sinna sai redelist ronides, redel toetus laiale lahtisele riiulile. Ronisin rumalast peast koos kogu oma foto ja joonistusvarustusega ja paljajalu pilkasesse pimedusse, kus põranda moodustasid tundmata objektid. Mees näitas mulle pilkases pimeduses tohutustes kogustes asju (kahjuks tema kiirete liigutuste ja täieliku pimeduse tõttu sai vähe sellest jäädvustatud). Pööningult allatulek osutus proovikiviks. Redelist alla tulles toetusin lahtisele riiulile ja äkki hakkas kõik varisema - korve ja potsikuid lendas, väle mees hüppas nagu ritsikas ja püüdis pudenevaid asju, mina proovisin tasakaalu tagasi saada. Lõpkokkuvõttes midagi ära ei lõhutud ja mina jäin ka terveks. Köögis anti mulle proovida enda tehtud kalja (kvass), see maitses seal päris talutavalt väikeses koguses. Köögis elas ka peremehe pime õde (10 aastat veetis seal juba voodis), selline peenikene ja nukker tegelane. Mingi aja pärast õnnestus mul ülejäänud grupiga suures toas liituda ja meile pakuti teed ja väga magusat punast veini. Laulsime neile regilaule ja nemad laulsid meile vastu. Eva jällegi sai palju head materjali linti võetud. Külast naastes oma perenaise Valentiina koju, ootas meid ees gulinaarne üllatus - eks siis kalja supp. See oli hirmus. Õhtul tuli veel Spirovast kohale korrespondent ja tegi meiega intervjuud. Küsis igasugu asju ja me püüdsime oma vigase vene keelega vastata, ühes kohas mul keel vääratas ja kostus miskit muud kui pidi....tahtsin öelda, et räägime siin inimestega elust, välja kukkus kuidagi selliselt...et uurime rassismi (dlja zizn =rassism?), igaljuhul Zoja tädi klaaris selle keele probleemi kohe ära ja ajakirjanik oli mõistlik. Hiljem kodus istusime maja ees ja ajasime juttu, Eva tohterdas oma parmuhammustusi, Kaarel venitas oma Hamstringeid ja Andres pilkas Belkat (perenaise koer). Igastahes mingi hetk jäime Evaga kahekesi õllepudeli taha ja kuulsime kõrval majast karmoska (akordion) mängu, Eva rabas kohe oma tehnika kaasa ja läksime kaema. Naabrimees Sassa oli kohe nõus mängima ja laulma (kahjuks vene keeles, ise oli ta karjalane) karjala laule. Järgnevalt meid kutsuti loomulikult tuppa ja tema naine tõi mulle näha hulganisti erinevaid tekstiile. Õhtul läksime Evaga ujuma, võtsime koerakese Belka kaasa......ujumast tulles teda meiega enam ei olnud, uilgasime ja otsisime tükike aega, aga keda ei olnud, oli Belka. Hiljem ta tuli ise koju tagasi. Õhtusöögiks pakuti meile jälle vaitsvat kaljasuppi....

17.07.2008.....Nikulina kultuurimaja

7.30 oli äratus ja suundusime Nikulina kultuurimaja poole teele. Sealne vastuvõtt oli tunduvalt jahedam kui Jeremejevskoes, kuid sealgi pakuti meile võileiba ja teed, oldi sõbralikud, puudu jäi sellisest hoost ja kirest ning seltskonnast mis oli Jeremejevskoes. Leidsin endale pitse ja tikandeid mida üless märkida ja joonistada. Kõige rohkem mind vapustas üks venepärase lõike ja tikandiga särk millele oli klouni nööbid ette õmmeldud (särgi üle oldi veel uhked ka...). Kultuurimajas oli korralik arvuti ja lapsed mängisi seal innuga arvuti mänge. Nikulinast tulime poole tee tagasi bussiga ja poole tee jalgsi. Järgnev päev kulges rahulikult ja otsustasime veidi puhata, st. käija ujumas, ajada juttu, täita päevikut ja õhtul tegin massaazi (Evale, Kaarlile). Päeva naelaks oli aga ikkagi Pasenka perenaise väike valge koerake Belka, kes meil ujumas käies kaasas oli ja püüdis kinni ja tappis ära muti. Polnud ennem nii ligidalt päris mutti näinud, vaene loomake...

16.07.2008.....Väikekitse külas

Hommikul tuli jälle vara ärgata ja asusime teele Väikekitse külla. Teepeal nägin veel sellist huvitavat vaatepilti, et lasnamäe paneelmaju meenutavate majade juures jalutas ringi kari lambaid. Väikekitses läksime külastama kõigepealt tädi Massat (teised tüdrukud olid siin juba käinud siis kui mina haige olin). Massatädil (umbes 90 aastane) oli külas teine tädi Maria (70+) ja me näitasime Kairiga neile oma joonistusi, lootes saada kätte miskit kraami joonistamiseks. Poisid kadusid kuhugi vahepeal ära ja Kairi sättis end ühe maja fassaadil olevat puitpitsi joonistama. Mina ja Eva läksime tädi Massa juurde koju, kus meile ohtralt teed ja saia pakuti. Hiljem liitus meie setskonnaga Valentin I. ja Kairi, kes juba õues olid tutvunud. Eva pidas mehega maha kirgliku vestluse karjalaste ajaloo teemadel ja sai head filmimaterjali ka. Mina tuhnisin samal ajal üle tädi pitsivarud ja tegin interjörist pilte. Massa tädi rääkis meile, et hiljuti käisid tal ikoonivargad (eks ta natukene meidki pelgas esimene kord). Igastahes juba alguses oli Massale jäänud silma minu neerumustriga pearätik ja otsustasin selle temale kinkida. Kingitus ei jäänud tasumata ja kohe otsis tädike oma sahtlipõhjast mulle asemele ühe oma rättidest (vahetus oli aus, mõlemale meil meeldis uus rätik rohkem). Ära minnes poseeris Massa tädi meile veel akna peal. Liikusime mööda tuldud külateed tagasi ja teepeal pidas meid kinni üks tore tädike ja soovis ka saadud jäädvustatud (hiljem selgus, et tegu oli Jeremejevskoe küla Sergei emaga, kelle juures me eelmine päev just käisime). Tädike ise laulis meile vähe, kuid soovitas minna tädi Maria poole ja sinna me kõik sammud seadsimegi. Maria ei laulnud, vaid rääkis surmast ja intiimsematest asjadest - Eva ja Kairi kuulasid seda südantlõhestavat juttu, samal ajal kui mina tegin interjörist pilte. Kahju oli sealt niimoodi ära tulla, jättes tädi üksi oma mustade mõtetega....rõhutasime talle ikka, et tal on palju häid sõpru kes temast hoolivad (kuigi lapsed ei käi külas ja on joodikud) ja lugu peavad ja ise ta laulab nagu ööbik (eelmine kord Eva juba lindistas teda). Meie hakkasime Kitseküla poole liikuma ja üritasime poisid ülesse leida. Kaarli leidsime teepealt ülesse, Andres oli nagu tinatuhka kadunud. Saatsime kõik oma kodinad Kaarliga koju ja läksime ise metsmaasikaid korjama. Kuna mingeid anumaid meil kaasas ei olnud, tegime marjadest kimbud. Õhtul koju jõudes olid poisid sauna kütnud. Käisime nagu muiste saunas (Eva, Kairi ja mina) ja rääkis elufilosoofiat. Saun oli müstiline nagu vanapagana koobas. Peale saun tegin veel Evale toas massaazi ja magama sai jälle kokkuvõttes peale ühte öösel.

15.07.2008...kass läks ära ja hiirtel on kohe pidu Jeremejevskoes

Hommikul kiirustasime perenaise söögilauast 8.15 bussi peale, mis viis meid Bolsoja Ploskajasse (Kadri sõitis edasi, meie läksime maha) ja seal ootasine järgmist bussi uhkes sinises metallist ootepaviljonis. Eva ja Kairi pidasid targemaks silm looja lasta. Jeremejevskoes võttis meid vastu kultuurimajas meeleolukas seltskond (Olga M., Tatjana I., Valentiina V. jne.). Meile pakuti endatehtud pirukaid ja juba lauas võeti üless esimesed laulunoodid. Muuseumi ossa joonistama jäid Kaarel ja mina, Kairi ja Andres joonistasid kõrvalruumis samal ajal kui Eva filmis seal laulu ja tantsu. Leidsin endale toreda rišeljöötikandiga kaunistatud kardinatüki mida joonistada, tädide toreda lauluga saateks olin juba harjunud, kuid järsku hakkas üürgama ja müristama diskomusa kuskilt seina tagant, nii et mu seina külge kinnitatud valgusallikas ähvardas alla kukkuda. Mingi aja pärast siis Kaarel võttis südame rindu ja läks küsis kas vaiksemaks ei saaks....sai küll (nad arvasid et meile see meeldib ja sellepärast pandigi mängima). Siis kuulsin veel teisest toast järgnevat tralli, nimelt Andres joonistas seal miskit ja sisse oli jalutanud kohalik napsilembene muidumees, kes suure habemepahmaka tõttu viimast "patjuskaks" (püha isa e. preester) pidas ja tuli talle oma elulugu rääkima ja pihtima, tegelane oli kole tüütu ja lühimäluga, korraks kiikas ta ka muuseumi ossa ning seal levisid tugevad aroomid...Andres oli stiihilise rahuga ja vastas ilusti iga kord uuesti samadele küsimustele. Kohalikud tädid olid ka tegelasega püsti hädas, viimane arvas, et ühel tädil on sünnipäev ja soovis juua ja pidu....teda aeti korduvalt minema. Mingi aja pärast läksime oma meeskonnaga kõik koos Olga ja Sergei juurde koju, kus meid kostitati kõige hea ja paremaga ja ainsaks joodavaks asjaks oli laual "samagon" - punane naistele ja valge meestele (väga kvaliteetne kraam, viina maitset ega lõhna polnud üldse tunda, samas kraadid olid ettearvamatud). Klaasi täideti pidevalt ja kohustuslik oli see tühjandada. Pererahvas oli väga tore ja me laulsime võidu kõiksugu laule. Näitasime pilte ja ajasime lorijuttu. Proovisin pereisa Sergeid kergelt visandada - visand jäi neile. Lauast tõustes oli sumin sees. Enne äraminekut pidi pereisa meile loomulikult näitama vastsündinud kutsikat ja ei jäänud näitamata ka mesilaspere - hoitsin end heaga mesilastest eemale, teadu pärast mesilase õrn nina ei talu alkoholi aure (tulevad sindrid kallale). Eva oli ainus julge, kes asja ette võttis ja koguni mesilasi lähedalt tarust pildistas. Kodutee võtsime ette jalgsi ja oleksime esimese ropsuga vales suunas minema hakanud, meile hõigati järele õige suund. Kodutee oli meeleolukas ja vahepeal sai isegi jões ujumas käidud (Kaarel, mina). Mingi aja pärast hakkas taamalt juba paistma Kitseküla vana kiriku varemed ja teadsime, et oleme peagi kodus. Viimase teelõigu saime läbitud autoga, kuhu meid peale võeti isegi hääletamata. Tasuks toreda sõidu eest kinkisime juhile mustikapiruka (meile anti külast kaasa pirukaid ja mett), mis nägi küll päris kole välja, kuid maitses imehea. Mees alguses küll vaatas kingitust kahtlustavalt, kuid viskas siis hambad sisse ja veendus asja aususes peagi ise. Autodega visati meid koguni päris Pasenka koju (loodeti meiega hiljem koos õhtul pidu panna) ja teepeal nägime Zoja tädi, kes soovitas meil sööma minna. Kaarel läks tädiga kaasa piima tooma ja meie jätsime küüdipakkujatega hüvasti (kes tuleb välja, olid ka karjalased). Õhtul kodus lõbus olemine ja lora jätkus.

14.07.2008.....pitsimöll

Hommikul kell 10.00 oli kohaliku väikese poe lahti tegemine, see toimus nädalas kaks korda ja oli külamuttidele tähtis kohtumiskoht ja sündmus. Läksime sinna ka meie, kuid sisse ei suutnud sulanduda. Nägin poe ees lombis mängimas väikeseid nii 4-5 aastaseid lapsi, tegin neist pilt - minu üllatuseks reageerisid nad sellele enda peitmisega ja karjala keelse jutuga, mis nähtavasti pidi tähendama, et ära pildista (tähtis moment selle asja juures oli see, et uus põlvkond rääkis karjala keelt ja mitte vene keelt). Poe juurest läksin tagasi koju ja püüdsin vestelda perenaisega ja selgus, et tal on kapis peidus hulganisti väärt kraami, eelkõige köögirätikuid ja voodikaunistuspitse, kuskilt aidast toodi välja vähemalt 10kg vanu kangaid ja igasugu väärt kraami, kaasa arvatud vana lapsehäll. Hakkasin mõnuga pitse joonistama. Käisime loomulikult ka veel kohalikus jões ujumas ja õhtul tegin Kairile ja Kadrile Tai massaazi ja nii see päev saigi õhtusse.

13.07.2008....jumalateenistus

9.00 olime kutsutud kohalikku kodukirikusse jumalateenistusele. Ruum oli pisike ja seal oli palju ikoone ja nipsasjakesi. Inimesed olid hingega asja juures, laulsid ja palvetasid agaralt, käidi pihil ja nuteti. Kirikus oli tugev viirukilõhn ja babuskad palvetasid ja laulsid terve kogukonna transsi. Ruumis polnud õhku ja inimesi oli väga palju, higi voolas mul mööda selga ojadena alla ja katus sõitis, kõik surises ja õõtsus ja peale paaritunnist missat tulid ka esimesed nägemuspildid (üldse ei imesta miks).Siis meid veel õnnistati õliga ja pidin suudlema piiblit. Lõpuni ei pidanud keegi meie seltskonnast vastu ja hiilisime vaikselt välja õhu kätte. Õuel murul tuli meiega juttu vestma Damara...küsis mis mu nimi on, ütlesin et Eeva-Kirke, mille peale tädike kohkus ära, et mul on kaks nime, see ei pidanud head tähendama ja õigel ristiinimesel ei tohi nii olla. Hiljem andis Kadri Viires veel vajalikud kingitused üle Aleksander I.P.-le ja Dimitri V.T. andis Evale soovitud Kasakate muusikaga CD (mis tal oli autos mänginud ja mis jäi meile kõrva). Siis läksime vaatama kohaliku raamatukogu juurde, et kas on lahti ja saame sealseid aardeid kaeda. See oli muidugi kinni ja Kadri tubli järelpärimise tõttu saime teada, et raamatukoguhoidja pidi olema haige ja meid sinna üksi ei usaldata. Otsustasime täna töötada oma külas Passenkas, kus ööbisime. Läksin üle tee tädi Anne juurde, keda ka põgusalt joonistasin (pikemalt ei saanud, sest tädi niheles juba kangesti ja venekeele oskus oli nõnda napp, et suutnud teda paigale püsima sundida). Hiljem tuli talle külla meie perenaine Valentina, kellega nad omavahel karjala keeles rääkisid (tundsin ära palju eesti keelseid sõnu) ja proovisin siis eesti keeles nendega rääkida lihtsaid lauseid ja imekombel sai Anne tädi ühtteist isegi aru, ütles et oleksin kohe pidanud temaga karjala keeles rääkima mitte umbkeelset mängima...Igastahes edasi suundusin Zoja tädi poole, keda hellitavalt olime kutsuma hakanud "soome näoga tädiks", Kairi joonistas seal üht korvi, mitte kaua pärast minu saabumist raksatas kõu ja taevast hakkas alla tulema vett. Meile anti vihmakaitseks üks vihmavari ja tore punane keep. Kodus hakkasime Kairiga ahju joonestama, hiljem kui asi muutus juba tahmaseks, asendas Kaarel mu välja.

12.07.2008....kiriku aktsioon ja militaristist Imemehe etteaste

Päev algas minu jaoks kl. 18.00 (tõusin siis pikast unest). Sättisin end kööki köögikatat joonistama (kannusoojendaja), polnud veel õieti alustadagi saanud, kui saabusid Andres ja Kaarel väga pikad näod ees. Nemad tulid just Pivovarova ja Ossosie külast ja muljed mida kuulsin, polnud just helgemate killast. Nokitsesin natukene poisse joonistada. Hiljem õhtul läksime kõik koos Kitseküla pühakoja ehituse ja kogukonnatöö ülistamise tseremooniale. Esimese asjana nägime sõjaväevormis mehi Venemaa erinevaid poliitilisi-sõjalisi lippe üles riputamas. Vaimulik isa Dimitri L. kutsus rahva pooleli oleva pühakoja juurde ja pidas kõnet, autasustas asjaosalisi. Kohal olid kõik, nähtavasti terve kogukond. Naised olid kõik pearättidega ja kaetud, mehed seevastu täiesti kaasaegsed ja viimasepeal tehnikavidinatega varustatud. Peale pühakoja juures toimunut liiguti lippudega ääristatud platsile ja hakati seal ühiselt isamaalisi laule laulma. Võtsin meile ka igaks juhuks laululehe. Õhtu põhinaelaks kujunes telegatsioon "eriolukordade ministeeriumist", kes esitasid militaarse etteaste demostreerimaks oma võimu ja osavust. Näidati mitmel erineval viisil, kuidas inimest tappa kasvõi kammi, kirve või labidaga....nad teevad seda kõike selleks, et kaitsta kodumaad, rahvast ja õigeusku. Tegemist oli kahtlemata propagandaüritusega ja lapsed läksid eriti hästi sellega kaasa ja varsti oli platsil terve kamp lapsi kes "harjutasid" sõjalisi mänge. Mulle jäi veel silma see, et lastel olid jalgrataste küljes lipud.

Meie käisime meel savivilede tegija tädi juures, kes püüdis meile oma töödangut ka müüa. Järgnevalt suundusime lapitehnika tädi juurde natukene asja kuulama ning lõpuks jäime mina ja Eva Kadriga internaati filmi vaatama pühakoja ehitusest ja protsessist. Aktsioonis osales ligi 80 inimest, kirikul olevat olnud originaalprojekt mille idee saadi vanadest puuehitistest ja projekt ise oli kuldaväärt sellest küljest, et omas tugevat hariduslikku ja kasvatuslikku tähendust. Kuna üritusel mainiti ära ka meie kohalolu, oli Kadri sunnitud pidama omapoolset kõnet ja ühtlasi vahetati viisakusavaldusi ja kingitusi omavahel. Õhtul viidi meid autoga koju.

11.07.2008 .....Kitseküla esimene päev

11. juuli hommikul sättisime end rongijaama minema. Meie grupp (Kadri, Andres, Kaarel, Eva, Kairi ja mina) pidi minema Spirovas maha ja edasi Koslovasse ehk Kitsekülla. Rongis püüdsin natukene silma looja lasta, (tundsin end haige olevat) kuid tulutult, nimelt käis vagunis pidevalt müüjaid kes lärmakalt oma kraami pakkusid.

Spirovasse jõudes pressisime end kohaliku bussi peale, mis viis meid Kitsekülla. Ilm oli äraütlemata palav ja buss koledasti täis. Kumbki mu jalg ei puudutanud maad ja kotid olid pidevalt risuks jalus. Buss oli justkui kummist. Igas peatuses tuli aga inimesi juurde ja kõik mahtusid sõbralikult ära. Inimesed olid usaldavad ja piletiraha rändas ausalt käest kätte. Andres ja Kadri leidsid juba bussis mõned karjalased kellega suhelda ja kokkuvõttes oli tegemist meeldejääva ettevõtmisega. Kitsekülas tuli meil välja nuputada kus asub meie võõrustaja kodu, algselt pidi meid vastu võtma kooli direktriss ja meid juhatati küll ühele poole ja siis jälle risti vastu teisele poole. Päike lõõmas ja kott oli nagu tina ja lõpuks juhatati meid üldse koolimajja ja öeldi, et direktrissi praegu ei ole ja tuleb kunagi hiljem ja keegi meie tulekust ei teadnud. Koolimajas tegime väikese stiilimuutuse läbi ja oli aeg end lasta küla kaardile panna. Jalutasime kohaliku kiriku suunas ja meile tuli vastu Dimitri V.T. (Moskva haridusosakonna ülema asetäitja) kes uuris kohe kes me sellised oleme ja viis meid autoga meie võõrustaja Valentina V.A juurde. Perenaise juures ootas meid soe vastuvõtt söögilaua, viina ja külalistega, kellest silmapaistvam oli Zoja Aleksandrovna Turitseva (Tveri karjala autonoomia peaspetsialist ja mitmekordse kõrgharidusega andekas naine). Tegime lahti esimese Vana Tallinna, tõsteti toostid ja söödi, vesteldi.....ja siis mul viskas pildi silme eest mustaks (nähtavasti sümbioos raskest kotist, päikesest ja toidumürgitusest).....edasi piirdus minu trajektor kahel järgneval päeval voodi ja tualeti vahet käimisega. Vahepeal tuli minu und segama perenaine Valentiina, kes kõigutas mu reformvoodit ja laulis karjala keelseid laule.....mul kujunes temast seoses sellega isiklik arvamus, mille jätsin sealviibimise ajal enda teada.

10.07.2008.....näitus

7.00 oli äratus ja hakkasime pead pesema, sooja vett ei olnud ja seda tuli ise teha ämbris keeduspiraaliga. Järgnevalt läksime Soome-Ugri näitust ülesse panema kohalikku galeriisse. Kohapeal sai nuputatud riputusvahendeid välja ja redeli puudusel tuli kasutada alternatiive, ehk siis võtsin Kairi sülle ja tema riputas pilti, hiljem avastasime tooli. Alguses oli meid vähe (mina, Eva, Kairi ja loomulikult Kadri) kuid hiljem lisandusid poisid (Andres ja Kaarel). Abi ja vastutulekut näitasid üles ka kohalikud galeristid – üks neist oli abiks kaardikepiga.
Pärast näituse ülespanekut läksime jõe äärde peesitama. Kokkusaamispaigaks leppisime kokku „Mina armastan Tveri“ lillekaunistuste juures. Sergei juba ootas meid ja tema entusiasm polnud raugenud. Õnneks olid meil nüüd Andres ja Kaarel kaasas, kes said ka osa suhtlusest enda kaela. Sergeile õpetati hulgaliselt vajalikke slängiväljendeid, mida tal Tartus olles kindlasti vaja läheb, ta võttis kõik diktofoniga lindile. Andres laulis oma kurgulaulu ja Kairi harjutas hoogsalt parmupilli. Kaarel tegi striptiisi Eesti moodi. Kairi veristas oma huule ära ja mina sain vist lihtsalt päiksepiste.

Päiksekäes olles sai ka hulganisti vedelikke tarbitud ja oli aeg otsida ülesse koht, kus kuningas jala käib ehk siis "avalik käimla" - kus tõesti kõik oli avalik. Edasi otsustati liikuda jõe teisele kaldale, tüdrukud said minna koos Sergeiga tema sinises OKA-s ja ringiga, igastahes nägime ära ka Gorki tänava ja Sergei kodu. Autos oli meie armsal giidil igaksjuhuks gaasipüstol, kriminaalse elemendi eemalepeletamiseks.

15.00 läksime näituse avamisele Saltõkov-Stsedrinis. Jäime natukene hiljaks ja juba kostus pillimäng. Nägin juba taamal kahtlastes "nagu eesti" moodi rahvarõivastes tegelasi, papp tanud peas ja kõikidest erineva maakonna komplektidest kokku kombineeritud rahvarõivastega tegelasi. Ühel väiksel poisil igastahes jäi mulle silma muhu männa mustriga vest, tema kõrval jällegi oli naisterahval järva-jaani seelik jne. Kohal oli palju reportereid, ajakirjanikud ja vähemalt kaks profikaamerat. Peeti kõnesid, anti intervjuusid ja söödi pirukat-kurki.

Peale näituse avamist läksime (Kairi, Andres, Kaarel, Eva, Kirke, Sergei) Sergei juhtimisel söögikohta otsima. Lauas kirjutas Kairi oma nelkidega ümbrikule vene keeles Tapa pataljoni aadressit. Sai palju nalja, sest Andres ütles Sergeile, et Kairi poiss tuleb ja annab talle tuupi (saatja aadressiks pani Kairi Sergei oma). Kirja enda sisu oli tegelikult teine ja ka kurjoosne aga see on juba Kairi teada. Lauas ristis Andres veel end ümber Tarakan Tarakanovitsiks ja Sergei nähvas kohe et pigem Kretin Kretinovits.

19.00 pidime tagasi olema hotellist, Madis tegi koosoleku. Terve tee hotelli käis Sergei meile tungivalt peale, et me ikka õhtul temaga ujuma tuleksime. Koosolekul oli ka lõbus, Sergei andis veel viimased nõuanded kaasa st. külla jõudes kohe varjuda ja minna parem metsa - siis ei saa vast peksa.

Õhtune ujuma minek osutus pikemaks matkaks ja seda tegid kaasa Eva, Kairi, Anne, Üllo ja mina. Tagasitulles selgus tõsiasi, et oleks võinud ka tulla lühemat teed pidi ja tegelikult oli hotell päris ligidal. Igastahes teekonnal jäi mulle silma huvitav arhitektuur (mida Sergei ei lubanud pildistada). Stiilinäiteks järgnev kirjeldus: palkmaja puitpitsi ja siniste aknalaudadega, aknad plast paketiga, kivi katus, teine korrus peale ehitatud modernses stiilis, veerand sellest majast oli juurdeehitis tellistest, liitmiskoht lihtsalt semendiga kokku mätsitud. Maja ümbritses kaks aeda, esimene neist oli 20 cm-ne puidust ja väga nigel, teine oli 2 meetrine tugev betoonist valatud ja viinamarjaväätidega kaunistatud aed (kumbki neist ei ümbritsenud maja täielikult). Tänav moodustus arhitektuurilisest müstikast, kus iga hoone oli eraldi maailm. Ujumiskohta jõudes olid julged vetteminejad Anne, Üllo, Eva ja Sergei. Mina ja Kairi võitlesime kaldal sääskedega. Veest väljatulev Sergei meenutas mulle koledasti Jääaja laisklooma Sidi.

9.07.2008...Tveri linnaga tutvumine.

Hommikul 7.32 õnnestus kõigil edukalt kottidega koos väljuda ühe minuti jooksul. Tveri rongijama oli meile vastu tulnud Tveri eestlaste seltsi esimees ja üks noor poiss (tulevane Tartu ülikooli meditsiinitudeng), kes pidi meile linna näitama ja juhatama meid ööbimispaika. Kadrile ulatati üle uhke kimp tundmatuid lilli. Siis asusime teele trammipeatusesse, meie noor giid rääkis pidevalt ja väsimatult millestki ja küsis pidevalt midagi, mina eriti teda ei kuulanud, sest kott oli nii raske, et tegelesin hingamisega. Trammi aknast jälgisin linna – reklaamid olid siin mitte kõige parema trükikvaliteedi, kujunduse ja värvidega aga see oli omamoodi värskendav ja silm puhkas. Hooned meenutasid lasnamäge ja tee ääres magasid tänavakoerad. Hotelli nimi, kus peatusime, oli Junost (noorus). Venemaal tuleb hotellitoa saamiseks ennast sisse registreerida ja samuti tuleb täita kohalikku migratsioonkaarti.

Õhtul läksime Eva, Anne ja mina jõe äärde jalutama ja pildistama ja peaaegu kohe tulid kohalikud poisid meiega rääkima. Tegemist oli toredate ja huvidega noortega, kellega sai edukalt keelt praktiseerida, rääkisime palju Tveri linnast, ajaloost, kultuurist, ka Tallinnast, filmidest, hobidest ja paljust muust, poisid olid viisakad ja heatahtlikud. Mängisime sõnamängu. See käis nii, et keegi ütles ühe sõna vene keeles ja temast järgmine ütles miskit, mis talle esimese asjana pähe kargas selle sõnaga seoses – päris huvitav oli. Õhtu lõpuks hakkasid ka kõige viletsama keeleoskusega tegelased ühtteist rääkima. Igastahes mingi aeg öösel läksime tagasi hotelli ja jätsime kaaslased jõe äärde pidutsema.

8.07.2008...teeleminek Tallinnast

17.10 toimus Balti Jaamast väljasõit. Loosiga tõmmati endale istekoht vagunis ja mina sain loosi tahtel pingnaabriks noore ja veetlev stenograafiatudengi Kairi. Ühiselt pühitseti ekspeditsioon sisse kaasavõetud tordi ja shampusega, samuti pakkus ekspeditsiooni juht Kadri Viires rohelist sibulat ja tilli. Seltskond oli ootusärev ja ees ootasid tundmatud seiklused Venemaa avarustes. Mõnele meist, kaasa arvatud mina, oli see esimene reis ida piiri taha. Piiriületus läks valutult, keskealine huumorimeelega naispiirivalvur küll vaatas minu passipilti väikese muigega (olin seal mustaks värvitud peaga) kuid ei teinud sellest suurt probleemi. Suurem juurikas oli migratsioonikaartide täitmine, teisel katsel sai seegi asi tehtud. Öösel eriti magada ei saanud, rongiistmed olid halvasti disainitud ja und ka polnud, ärevus oli hinges. Püüdsin lugeda juturaamatut, mida alustasin juba Saaremaal välipraktikal, eriti ei edenenud. Vahetasime reiskaaslastega kontakte, paljusid polnud isegi joonistustunnis näinud.