24.07.2008....muuseum, kunstniku ateljee ja Soolamehe kodu

Hommikul läksime kohe kõik ühiselt muuseumisse. Meid juba ootasid meediaesindaja ja giid, giid rääkis meile pikalt laialt sealsest ajaloost ja eestlastest (jube igavalt rääkis), pildistasin samal ajal pitse ja tekstiile. Need tikandid olid udupeened, tikitud siidi niidiga. Ma arvan, et tänapäeva inimene poleks enam võimeline midagi säärast looma. Kõik pisted olid ühtlased, tikand oleks just kui masinaga tehtud, kuid tollel ajal tikiti kõik käsitsi. Ja milline meisterlik ja harmooniline kompositsioon, värvivalik ja kvaliteet asjadel oli. Inimene, kes need asjad tegi, pidi olema tugeva sisemise rahuga, vähemaga poleks nii peent käsitööd saanud luua. Madisega tehti intervjuud. Internaadis läksin kohe Annega pediküüri tegema, Kaarel ja Kairi joonistasid trepi peal. 17.00 oli meid kutsutud kohaliku kunstniku ateljeesse. Läksime sinna loomulikult Soolamehe saatmisel. Ateljeeks osutus üks läheduses asuv mahajäetud maja, kuhu oli uksele kinnitatud silt „kuntsniku ateljee“. Pildid olid kõik õue näituseks välja toodud ja kunstnik ise väitis end olevat koguni mitte ainult õppinud kunstniku olevat, vaid lausa Tveri Akadeemia lõpetanud. Piltide kohta veel niipalju, et puhas häbi oli seda vaadata ja kõige tipuks pidime tema kasetohule pastakaga soditud piltide hulgast endale kaasa kingituse valima. Pärast seesamune kunstnik kutsus meid veel nn. tema enda korraldatavale „maalilaagrisse“ – millest me otseloomulikult ära vingerdasime mingi vabandusega. Järgmisena suundusime Soolamehe koju. Astusime sisse massiivsest raudväravast, mis oli kinni snepperlukuga. Majaseinale oli joonistatud lõbusad Disney pöialpoisid, eesukse koja karüotiidideks olid vormikad naisfiguurid. Siin selgus, et ka Soolamees olevat eriline mees, kätega ravija. Ta uskus astroloogiasse ja igasugusesse posimisse. Seinal rippus hulganisti kunstiteoseid, millest üks oli ta enda tehtud. Ka sauna oli joonistatud paljad inimfiguurid (need olid kohaliku kunstniku töödest kõvasti paremad), et tal üksi igav saunas käija ei oleks. Kui me õues juttu ajasime, näppas Kaarel salamisi peenralt piparmünti ja poetas selle Anne suurte taskutega seelikusse (tänuväärt tegu -kodus sai head teed teha). Soolamehe kodus oli palju sellist enda nokerdatud loomingulist lähenemist elule. Näiteks ühe oksa külge oli liimitud trikoo tükid (puulehed) ja see oli lakke riputatud, seinale oli mees kase tüved joonistanud ja kaunistanud need pahkadega. Pilte näidati meile mõõdukalt ja lauas pakuti piima ja saia. Vana väänik teadis küll eesti keelt, kuid meile ennast terve õhtu jooksul ei avanud. Suurem kamp siirdus meist mingi aja pärast koju ja Madis, Sonja ja Eva jäid edasi juttu vestma materjali saamide eesmärgil. Ühtul internaadis tegime oma õhtusöögi, mis koosnes sibulavõileibadest, pelmeenidest ja piparmündi teest. Jalutasime poodi ja lollitasin Annega veidi. Öösel pesime pead ja laadisime pilte arvutisse, magama läksime hilja.