10.07.2008.....näitus

7.00 oli äratus ja hakkasime pead pesema, sooja vett ei olnud ja seda tuli ise teha ämbris keeduspiraaliga. Järgnevalt läksime Soome-Ugri näitust ülesse panema kohalikku galeriisse. Kohapeal sai nuputatud riputusvahendeid välja ja redeli puudusel tuli kasutada alternatiive, ehk siis võtsin Kairi sülle ja tema riputas pilti, hiljem avastasime tooli. Alguses oli meid vähe (mina, Eva, Kairi ja loomulikult Kadri) kuid hiljem lisandusid poisid (Andres ja Kaarel). Abi ja vastutulekut näitasid üles ka kohalikud galeristid – üks neist oli abiks kaardikepiga.
Pärast näituse ülespanekut läksime jõe äärde peesitama. Kokkusaamispaigaks leppisime kokku „Mina armastan Tveri“ lillekaunistuste juures. Sergei juba ootas meid ja tema entusiasm polnud raugenud. Õnneks olid meil nüüd Andres ja Kaarel kaasas, kes said ka osa suhtlusest enda kaela. Sergeile õpetati hulgaliselt vajalikke slängiväljendeid, mida tal Tartus olles kindlasti vaja läheb, ta võttis kõik diktofoniga lindile. Andres laulis oma kurgulaulu ja Kairi harjutas hoogsalt parmupilli. Kaarel tegi striptiisi Eesti moodi. Kairi veristas oma huule ära ja mina sain vist lihtsalt päiksepiste.

Päiksekäes olles sai ka hulganisti vedelikke tarbitud ja oli aeg otsida ülesse koht, kus kuningas jala käib ehk siis "avalik käimla" - kus tõesti kõik oli avalik. Edasi otsustati liikuda jõe teisele kaldale, tüdrukud said minna koos Sergeiga tema sinises OKA-s ja ringiga, igastahes nägime ära ka Gorki tänava ja Sergei kodu. Autos oli meie armsal giidil igaksjuhuks gaasipüstol, kriminaalse elemendi eemalepeletamiseks.

15.00 läksime näituse avamisele Saltõkov-Stsedrinis. Jäime natukene hiljaks ja juba kostus pillimäng. Nägin juba taamal kahtlastes "nagu eesti" moodi rahvarõivastes tegelasi, papp tanud peas ja kõikidest erineva maakonna komplektidest kokku kombineeritud rahvarõivastega tegelasi. Ühel väiksel poisil igastahes jäi mulle silma muhu männa mustriga vest, tema kõrval jällegi oli naisterahval järva-jaani seelik jne. Kohal oli palju reportereid, ajakirjanikud ja vähemalt kaks profikaamerat. Peeti kõnesid, anti intervjuusid ja söödi pirukat-kurki.

Peale näituse avamist läksime (Kairi, Andres, Kaarel, Eva, Kirke, Sergei) Sergei juhtimisel söögikohta otsima. Lauas kirjutas Kairi oma nelkidega ümbrikule vene keeles Tapa pataljoni aadressit. Sai palju nalja, sest Andres ütles Sergeile, et Kairi poiss tuleb ja annab talle tuupi (saatja aadressiks pani Kairi Sergei oma). Kirja enda sisu oli tegelikult teine ja ka kurjoosne aga see on juba Kairi teada. Lauas ristis Andres veel end ümber Tarakan Tarakanovitsiks ja Sergei nähvas kohe et pigem Kretin Kretinovits.

19.00 pidime tagasi olema hotellist, Madis tegi koosoleku. Terve tee hotelli käis Sergei meile tungivalt peale, et me ikka õhtul temaga ujuma tuleksime. Koosolekul oli ka lõbus, Sergei andis veel viimased nõuanded kaasa st. külla jõudes kohe varjuda ja minna parem metsa - siis ei saa vast peksa.

Õhtune ujuma minek osutus pikemaks matkaks ja seda tegid kaasa Eva, Kairi, Anne, Üllo ja mina. Tagasitulles selgus tõsiasi, et oleks võinud ka tulla lühemat teed pidi ja tegelikult oli hotell päris ligidal. Igastahes teekonnal jäi mulle silma huvitav arhitektuur (mida Sergei ei lubanud pildistada). Stiilinäiteks järgnev kirjeldus: palkmaja puitpitsi ja siniste aknalaudadega, aknad plast paketiga, kivi katus, teine korrus peale ehitatud modernses stiilis, veerand sellest majast oli juurdeehitis tellistest, liitmiskoht lihtsalt semendiga kokku mätsitud. Maja ümbritses kaks aeda, esimene neist oli 20 cm-ne puidust ja väga nigel, teine oli 2 meetrine tugev betoonist valatud ja viinamarjaväätidega kaunistatud aed (kumbki neist ei ümbritsenud maja täielikult). Tänav moodustus arhitektuurilisest müstikast, kus iga hoone oli eraldi maailm. Ujumiskohta jõudes olid julged vetteminejad Anne, Üllo, Eva ja Sergei. Mina ja Kairi võitlesime kaldal sääskedega. Veest väljatulev Sergei meenutas mulle koledasti Jääaja laisklooma Sidi.