18.07.2008.....Passenka küla laulutädi

Hommikul saime lõpuks Kitseküla raamatukokku sisse ja seal sai joonistatud tikandeid. Joonistamise laine valdas meid kõiki - Eva, Andres, Kaarel, Kairi ja mina, kõik me joonistasime hoolega. Hiljem läksime Evaga poodi (Kitsekülas oli neid päris mitu...kõigis polnud jõudnud veel käija) ja seal selgus, et ka poepidaja oli karjalane - filmisin salaja poepidaja argielu. Passenka koju jõudes selgus, et meile oli kokku lepitud küllaminek ja meid juba oodati Galina F. juures, meie küla laulik. Zoja tädi võttis meid sappa ja asusime teele. Samal ajal kui teised suures toas karjala laule kuulasid-filmisid, näitas päritolult kreeklasest peremees mulle oma hinnalist vanakraami kogu (poola korvid jne....). Mees oli väga kiire miimikaga ja halbades valgustingimustes oli väga raske teda jäädvustada. Ta juhatas mind pööningule. Sinna sai redelist ronides, redel toetus laiale lahtisele riiulile. Ronisin rumalast peast koos kogu oma foto ja joonistusvarustusega ja paljajalu pilkasesse pimedusse, kus põranda moodustasid tundmata objektid. Mees näitas mulle pilkases pimeduses tohutustes kogustes asju (kahjuks tema kiirete liigutuste ja täieliku pimeduse tõttu sai vähe sellest jäädvustatud). Pööningult allatulek osutus proovikiviks. Redelist alla tulles toetusin lahtisele riiulile ja äkki hakkas kõik varisema - korve ja potsikuid lendas, väle mees hüppas nagu ritsikas ja püüdis pudenevaid asju, mina proovisin tasakaalu tagasi saada. Lõpkokkuvõttes midagi ära ei lõhutud ja mina jäin ka terveks. Köögis anti mulle proovida enda tehtud kalja (kvass), see maitses seal päris talutavalt väikeses koguses. Köögis elas ka peremehe pime õde (10 aastat veetis seal juba voodis), selline peenikene ja nukker tegelane. Mingi aja pärast õnnestus mul ülejäänud grupiga suures toas liituda ja meile pakuti teed ja väga magusat punast veini. Laulsime neile regilaule ja nemad laulsid meile vastu. Eva jällegi sai palju head materjali linti võetud. Külast naastes oma perenaise Valentiina koju, ootas meid ees gulinaarne üllatus - eks siis kalja supp. See oli hirmus. Õhtul tuli veel Spirovast kohale korrespondent ja tegi meiega intervjuud. Küsis igasugu asju ja me püüdsime oma vigase vene keelega vastata, ühes kohas mul keel vääratas ja kostus miskit muud kui pidi....tahtsin öelda, et räägime siin inimestega elust, välja kukkus kuidagi selliselt...et uurime rassismi (dlja zizn =rassism?), igaljuhul Zoja tädi klaaris selle keele probleemi kohe ära ja ajakirjanik oli mõistlik. Hiljem kodus istusime maja ees ja ajasime juttu, Eva tohterdas oma parmuhammustusi, Kaarel venitas oma Hamstringeid ja Andres pilkas Belkat (perenaise koer). Igastahes mingi hetk jäime Evaga kahekesi õllepudeli taha ja kuulsime kõrval majast karmoska (akordion) mängu, Eva rabas kohe oma tehnika kaasa ja läksime kaema. Naabrimees Sassa oli kohe nõus mängima ja laulma (kahjuks vene keeles, ise oli ta karjalane) karjala laule. Järgnevalt meid kutsuti loomulikult tuppa ja tema naine tõi mulle näha hulganisti erinevaid tekstiile. Õhtul läksime Evaga ujuma, võtsime koerakese Belka kaasa......ujumast tulles teda meiega enam ei olnud, uilgasime ja otsisime tükike aega, aga keda ei olnud, oli Belka. Hiljem ta tuli ise koju tagasi. Õhtusöögiks pakuti meile jälle vaitsvat kaljasuppi....