26.07.2008......Kaarli seiklused auto katusel ja sõit Nekrosovosse

Hommikul oli kõik kastene ja lõkkeplats selline nagu ta õhtul jäeti. Lõõskav päike kutsus meid päevitama ja hiljem käisime veel Evaga väikese tiiru küla peal ja tutvusime kohalike inimestega. Poes sai Eva laadida oma kaamera akut ja tasuks selle eest andis poemüüjale Anne Veski plaadi, mis seal eesti keelsete lauludega hiljem kõlas. 17.00 otsustati hakata häälega Nekrosovo poole liikuma. Grupeeruti 3-4 kaupa ja mina asusin Kairi ja Kaarli seltsis teele. Pikka aega keegi meid peale ei võtnud, siis tuli üks dsiip ja peatus, see oli pilgeni täis meie inimesi, ka meid mahutati kuidagi ära....ainult Kaarel ei tahtunud enam mahtuda ja tema pandi koos kotiga katusele. Algas meeletu sõit, mida saatis laul ja melu. Vahepeal koputati katusele ja vaadati varju pealt, et kas reisikaaslane katusel ikka olemas on. Juht oli igati vahva mees ja tundus olevat avatud mõttemaailmaga (lai silmaring, rahvusvahelised suhted), tegeles emata jäänud karupoegade üless kasvatamisega. Ta sõitis nimme veel läbi metsa, et näidata meile kohalikku surnuaeda. Tee oli seal loogeline ja mägine, Kaarel sai katusel nähtavasti palju okstega võidelda. Meid viidi Nekrosovos meie sihtkohta - Lapinite kaugelt sugulaste juurde, sealne aura meenutas kangesti Lõuna- Eestit. Meid pandi istuma ja pakuti külakosti (piima, kartulit, kurki, maasikamoosi, saia, viina) ja vesteldi. Lisaks sellele anti meie käsutusse üks tühi maja, mis oli kunagi kuulunud eestlastele. Olime äraütlemata õnnelikud. Õhtul sättisime end uues kodus sisse ja üritasin pakisuppidest midagi söögi taolist valmistada kuuma vee abil. Ainus nõu oli meil üks plekkauss ja plastlusikad ja sealt ühisest kausist nagu vanad eestlased kunagi siis lürbiti seda hirmsat suppi. Magama sättisin end kirjutuslaua alla (hea turvaline).