14.07.2008.....pitsimöll

Hommikul kell 10.00 oli kohaliku väikese poe lahti tegemine, see toimus nädalas kaks korda ja oli külamuttidele tähtis kohtumiskoht ja sündmus. Läksime sinna ka meie, kuid sisse ei suutnud sulanduda. Nägin poe ees lombis mängimas väikeseid nii 4-5 aastaseid lapsi, tegin neist pilt - minu üllatuseks reageerisid nad sellele enda peitmisega ja karjala keelse jutuga, mis nähtavasti pidi tähendama, et ära pildista (tähtis moment selle asja juures oli see, et uus põlvkond rääkis karjala keelt ja mitte vene keelt). Poe juurest läksin tagasi koju ja püüdsin vestelda perenaisega ja selgus, et tal on kapis peidus hulganisti väärt kraami, eelkõige köögirätikuid ja voodikaunistuspitse, kuskilt aidast toodi välja vähemalt 10kg vanu kangaid ja igasugu väärt kraami, kaasa arvatud vana lapsehäll. Hakkasin mõnuga pitse joonistama. Käisime loomulikult ka veel kohalikus jões ujumas ja õhtul tegin Kairile ja Kadrile Tai massaazi ja nii see päev saigi õhtusse.

13.07.2008....jumalateenistus

9.00 olime kutsutud kohalikku kodukirikusse jumalateenistusele. Ruum oli pisike ja seal oli palju ikoone ja nipsasjakesi. Inimesed olid hingega asja juures, laulsid ja palvetasid agaralt, käidi pihil ja nuteti. Kirikus oli tugev viirukilõhn ja babuskad palvetasid ja laulsid terve kogukonna transsi. Ruumis polnud õhku ja inimesi oli väga palju, higi voolas mul mööda selga ojadena alla ja katus sõitis, kõik surises ja õõtsus ja peale paaritunnist missat tulid ka esimesed nägemuspildid (üldse ei imesta miks).Siis meid veel õnnistati õliga ja pidin suudlema piiblit. Lõpuni ei pidanud keegi meie seltskonnast vastu ja hiilisime vaikselt välja õhu kätte. Õuel murul tuli meiega juttu vestma Damara...küsis mis mu nimi on, ütlesin et Eeva-Kirke, mille peale tädike kohkus ära, et mul on kaks nime, see ei pidanud head tähendama ja õigel ristiinimesel ei tohi nii olla. Hiljem andis Kadri Viires veel vajalikud kingitused üle Aleksander I.P.-le ja Dimitri V.T. andis Evale soovitud Kasakate muusikaga CD (mis tal oli autos mänginud ja mis jäi meile kõrva). Siis läksime vaatama kohaliku raamatukogu juurde, et kas on lahti ja saame sealseid aardeid kaeda. See oli muidugi kinni ja Kadri tubli järelpärimise tõttu saime teada, et raamatukoguhoidja pidi olema haige ja meid sinna üksi ei usaldata. Otsustasime täna töötada oma külas Passenkas, kus ööbisime. Läksin üle tee tädi Anne juurde, keda ka põgusalt joonistasin (pikemalt ei saanud, sest tädi niheles juba kangesti ja venekeele oskus oli nõnda napp, et suutnud teda paigale püsima sundida). Hiljem tuli talle külla meie perenaine Valentina, kellega nad omavahel karjala keeles rääkisid (tundsin ära palju eesti keelseid sõnu) ja proovisin siis eesti keeles nendega rääkida lihtsaid lauseid ja imekombel sai Anne tädi ühtteist isegi aru, ütles et oleksin kohe pidanud temaga karjala keeles rääkima mitte umbkeelset mängima...Igastahes edasi suundusin Zoja tädi poole, keda hellitavalt olime kutsuma hakanud "soome näoga tädiks", Kairi joonistas seal üht korvi, mitte kaua pärast minu saabumist raksatas kõu ja taevast hakkas alla tulema vett. Meile anti vihmakaitseks üks vihmavari ja tore punane keep. Kodus hakkasime Kairiga ahju joonestama, hiljem kui asi muutus juba tahmaseks, asendas Kaarel mu välja.

12.07.2008....kiriku aktsioon ja militaristist Imemehe etteaste

Päev algas minu jaoks kl. 18.00 (tõusin siis pikast unest). Sättisin end kööki köögikatat joonistama (kannusoojendaja), polnud veel õieti alustadagi saanud, kui saabusid Andres ja Kaarel väga pikad näod ees. Nemad tulid just Pivovarova ja Ossosie külast ja muljed mida kuulsin, polnud just helgemate killast. Nokitsesin natukene poisse joonistada. Hiljem õhtul läksime kõik koos Kitseküla pühakoja ehituse ja kogukonnatöö ülistamise tseremooniale. Esimese asjana nägime sõjaväevormis mehi Venemaa erinevaid poliitilisi-sõjalisi lippe üles riputamas. Vaimulik isa Dimitri L. kutsus rahva pooleli oleva pühakoja juurde ja pidas kõnet, autasustas asjaosalisi. Kohal olid kõik, nähtavasti terve kogukond. Naised olid kõik pearättidega ja kaetud, mehed seevastu täiesti kaasaegsed ja viimasepeal tehnikavidinatega varustatud. Peale pühakoja juures toimunut liiguti lippudega ääristatud platsile ja hakati seal ühiselt isamaalisi laule laulma. Võtsin meile ka igaks juhuks laululehe. Õhtu põhinaelaks kujunes telegatsioon "eriolukordade ministeeriumist", kes esitasid militaarse etteaste demostreerimaks oma võimu ja osavust. Näidati mitmel erineval viisil, kuidas inimest tappa kasvõi kammi, kirve või labidaga....nad teevad seda kõike selleks, et kaitsta kodumaad, rahvast ja õigeusku. Tegemist oli kahtlemata propagandaüritusega ja lapsed läksid eriti hästi sellega kaasa ja varsti oli platsil terve kamp lapsi kes "harjutasid" sõjalisi mänge. Mulle jäi veel silma see, et lastel olid jalgrataste küljes lipud.

Meie käisime meel savivilede tegija tädi juures, kes püüdis meile oma töödangut ka müüa. Järgnevalt suundusime lapitehnika tädi juurde natukene asja kuulama ning lõpuks jäime mina ja Eva Kadriga internaati filmi vaatama pühakoja ehitusest ja protsessist. Aktsioonis osales ligi 80 inimest, kirikul olevat olnud originaalprojekt mille idee saadi vanadest puuehitistest ja projekt ise oli kuldaväärt sellest küljest, et omas tugevat hariduslikku ja kasvatuslikku tähendust. Kuna üritusel mainiti ära ka meie kohalolu, oli Kadri sunnitud pidama omapoolset kõnet ja ühtlasi vahetati viisakusavaldusi ja kingitusi omavahel. Õhtul viidi meid autoga koju.

11.07.2008 .....Kitseküla esimene päev

11. juuli hommikul sättisime end rongijaama minema. Meie grupp (Kadri, Andres, Kaarel, Eva, Kairi ja mina) pidi minema Spirovas maha ja edasi Koslovasse ehk Kitsekülla. Rongis püüdsin natukene silma looja lasta, (tundsin end haige olevat) kuid tulutult, nimelt käis vagunis pidevalt müüjaid kes lärmakalt oma kraami pakkusid.

Spirovasse jõudes pressisime end kohaliku bussi peale, mis viis meid Kitsekülla. Ilm oli äraütlemata palav ja buss koledasti täis. Kumbki mu jalg ei puudutanud maad ja kotid olid pidevalt risuks jalus. Buss oli justkui kummist. Igas peatuses tuli aga inimesi juurde ja kõik mahtusid sõbralikult ära. Inimesed olid usaldavad ja piletiraha rändas ausalt käest kätte. Andres ja Kadri leidsid juba bussis mõned karjalased kellega suhelda ja kokkuvõttes oli tegemist meeldejääva ettevõtmisega. Kitsekülas tuli meil välja nuputada kus asub meie võõrustaja kodu, algselt pidi meid vastu võtma kooli direktriss ja meid juhatati küll ühele poole ja siis jälle risti vastu teisele poole. Päike lõõmas ja kott oli nagu tina ja lõpuks juhatati meid üldse koolimajja ja öeldi, et direktrissi praegu ei ole ja tuleb kunagi hiljem ja keegi meie tulekust ei teadnud. Koolimajas tegime väikese stiilimuutuse läbi ja oli aeg end lasta küla kaardile panna. Jalutasime kohaliku kiriku suunas ja meile tuli vastu Dimitri V.T. (Moskva haridusosakonna ülema asetäitja) kes uuris kohe kes me sellised oleme ja viis meid autoga meie võõrustaja Valentina V.A juurde. Perenaise juures ootas meid soe vastuvõtt söögilaua, viina ja külalistega, kellest silmapaistvam oli Zoja Aleksandrovna Turitseva (Tveri karjala autonoomia peaspetsialist ja mitmekordse kõrgharidusega andekas naine). Tegime lahti esimese Vana Tallinna, tõsteti toostid ja söödi, vesteldi.....ja siis mul viskas pildi silme eest mustaks (nähtavasti sümbioos raskest kotist, päikesest ja toidumürgitusest).....edasi piirdus minu trajektor kahel järgneval päeval voodi ja tualeti vahet käimisega. Vahepeal tuli minu und segama perenaine Valentiina, kes kõigutas mu reformvoodit ja laulis karjala keelseid laule.....mul kujunes temast seoses sellega isiklik arvamus, mille jätsin sealviibimise ajal enda teada.

10.07.2008.....näitus

7.00 oli äratus ja hakkasime pead pesema, sooja vett ei olnud ja seda tuli ise teha ämbris keeduspiraaliga. Järgnevalt läksime Soome-Ugri näitust ülesse panema kohalikku galeriisse. Kohapeal sai nuputatud riputusvahendeid välja ja redeli puudusel tuli kasutada alternatiive, ehk siis võtsin Kairi sülle ja tema riputas pilti, hiljem avastasime tooli. Alguses oli meid vähe (mina, Eva, Kairi ja loomulikult Kadri) kuid hiljem lisandusid poisid (Andres ja Kaarel). Abi ja vastutulekut näitasid üles ka kohalikud galeristid – üks neist oli abiks kaardikepiga.
Pärast näituse ülespanekut läksime jõe äärde peesitama. Kokkusaamispaigaks leppisime kokku „Mina armastan Tveri“ lillekaunistuste juures. Sergei juba ootas meid ja tema entusiasm polnud raugenud. Õnneks olid meil nüüd Andres ja Kaarel kaasas, kes said ka osa suhtlusest enda kaela. Sergeile õpetati hulgaliselt vajalikke slängiväljendeid, mida tal Tartus olles kindlasti vaja läheb, ta võttis kõik diktofoniga lindile. Andres laulis oma kurgulaulu ja Kairi harjutas hoogsalt parmupilli. Kaarel tegi striptiisi Eesti moodi. Kairi veristas oma huule ära ja mina sain vist lihtsalt päiksepiste.

Päiksekäes olles sai ka hulganisti vedelikke tarbitud ja oli aeg otsida ülesse koht, kus kuningas jala käib ehk siis "avalik käimla" - kus tõesti kõik oli avalik. Edasi otsustati liikuda jõe teisele kaldale, tüdrukud said minna koos Sergeiga tema sinises OKA-s ja ringiga, igastahes nägime ära ka Gorki tänava ja Sergei kodu. Autos oli meie armsal giidil igaksjuhuks gaasipüstol, kriminaalse elemendi eemalepeletamiseks.

15.00 läksime näituse avamisele Saltõkov-Stsedrinis. Jäime natukene hiljaks ja juba kostus pillimäng. Nägin juba taamal kahtlastes "nagu eesti" moodi rahvarõivastes tegelasi, papp tanud peas ja kõikidest erineva maakonna komplektidest kokku kombineeritud rahvarõivastega tegelasi. Ühel väiksel poisil igastahes jäi mulle silma muhu männa mustriga vest, tema kõrval jällegi oli naisterahval järva-jaani seelik jne. Kohal oli palju reportereid, ajakirjanikud ja vähemalt kaks profikaamerat. Peeti kõnesid, anti intervjuusid ja söödi pirukat-kurki.

Peale näituse avamist läksime (Kairi, Andres, Kaarel, Eva, Kirke, Sergei) Sergei juhtimisel söögikohta otsima. Lauas kirjutas Kairi oma nelkidega ümbrikule vene keeles Tapa pataljoni aadressit. Sai palju nalja, sest Andres ütles Sergeile, et Kairi poiss tuleb ja annab talle tuupi (saatja aadressiks pani Kairi Sergei oma). Kirja enda sisu oli tegelikult teine ja ka kurjoosne aga see on juba Kairi teada. Lauas ristis Andres veel end ümber Tarakan Tarakanovitsiks ja Sergei nähvas kohe et pigem Kretin Kretinovits.

19.00 pidime tagasi olema hotellist, Madis tegi koosoleku. Terve tee hotelli käis Sergei meile tungivalt peale, et me ikka õhtul temaga ujuma tuleksime. Koosolekul oli ka lõbus, Sergei andis veel viimased nõuanded kaasa st. külla jõudes kohe varjuda ja minna parem metsa - siis ei saa vast peksa.

Õhtune ujuma minek osutus pikemaks matkaks ja seda tegid kaasa Eva, Kairi, Anne, Üllo ja mina. Tagasitulles selgus tõsiasi, et oleks võinud ka tulla lühemat teed pidi ja tegelikult oli hotell päris ligidal. Igastahes teekonnal jäi mulle silma huvitav arhitektuur (mida Sergei ei lubanud pildistada). Stiilinäiteks järgnev kirjeldus: palkmaja puitpitsi ja siniste aknalaudadega, aknad plast paketiga, kivi katus, teine korrus peale ehitatud modernses stiilis, veerand sellest majast oli juurdeehitis tellistest, liitmiskoht lihtsalt semendiga kokku mätsitud. Maja ümbritses kaks aeda, esimene neist oli 20 cm-ne puidust ja väga nigel, teine oli 2 meetrine tugev betoonist valatud ja viinamarjaväätidega kaunistatud aed (kumbki neist ei ümbritsenud maja täielikult). Tänav moodustus arhitektuurilisest müstikast, kus iga hoone oli eraldi maailm. Ujumiskohta jõudes olid julged vetteminejad Anne, Üllo, Eva ja Sergei. Mina ja Kairi võitlesime kaldal sääskedega. Veest väljatulev Sergei meenutas mulle koledasti Jääaja laisklooma Sidi.

9.07.2008...Tveri linnaga tutvumine.

Hommikul 7.32 õnnestus kõigil edukalt kottidega koos väljuda ühe minuti jooksul. Tveri rongijama oli meile vastu tulnud Tveri eestlaste seltsi esimees ja üks noor poiss (tulevane Tartu ülikooli meditsiinitudeng), kes pidi meile linna näitama ja juhatama meid ööbimispaika. Kadrile ulatati üle uhke kimp tundmatuid lilli. Siis asusime teele trammipeatusesse, meie noor giid rääkis pidevalt ja väsimatult millestki ja küsis pidevalt midagi, mina eriti teda ei kuulanud, sest kott oli nii raske, et tegelesin hingamisega. Trammi aknast jälgisin linna – reklaamid olid siin mitte kõige parema trükikvaliteedi, kujunduse ja värvidega aga see oli omamoodi värskendav ja silm puhkas. Hooned meenutasid lasnamäge ja tee ääres magasid tänavakoerad. Hotelli nimi, kus peatusime, oli Junost (noorus). Venemaal tuleb hotellitoa saamiseks ennast sisse registreerida ja samuti tuleb täita kohalikku migratsioonkaarti.

Õhtul läksime Eva, Anne ja mina jõe äärde jalutama ja pildistama ja peaaegu kohe tulid kohalikud poisid meiega rääkima. Tegemist oli toredate ja huvidega noortega, kellega sai edukalt keelt praktiseerida, rääkisime palju Tveri linnast, ajaloost, kultuurist, ka Tallinnast, filmidest, hobidest ja paljust muust, poisid olid viisakad ja heatahtlikud. Mängisime sõnamängu. See käis nii, et keegi ütles ühe sõna vene keeles ja temast järgmine ütles miskit, mis talle esimese asjana pähe kargas selle sõnaga seoses – päris huvitav oli. Õhtu lõpuks hakkasid ka kõige viletsama keeleoskusega tegelased ühtteist rääkima. Igastahes mingi aeg öösel läksime tagasi hotelli ja jätsime kaaslased jõe äärde pidutsema.

8.07.2008...teeleminek Tallinnast

17.10 toimus Balti Jaamast väljasõit. Loosiga tõmmati endale istekoht vagunis ja mina sain loosi tahtel pingnaabriks noore ja veetlev stenograafiatudengi Kairi. Ühiselt pühitseti ekspeditsioon sisse kaasavõetud tordi ja shampusega, samuti pakkus ekspeditsiooni juht Kadri Viires rohelist sibulat ja tilli. Seltskond oli ootusärev ja ees ootasid tundmatud seiklused Venemaa avarustes. Mõnele meist, kaasa arvatud mina, oli see esimene reis ida piiri taha. Piiriületus läks valutult, keskealine huumorimeelega naispiirivalvur küll vaatas minu passipilti väikese muigega (olin seal mustaks värvitud peaga) kuid ei teinud sellest suurt probleemi. Suurem juurikas oli migratsioonikaartide täitmine, teisel katsel sai seegi asi tehtud. Öösel eriti magada ei saanud, rongiistmed olid halvasti disainitud ja und ka polnud, ärevus oli hinges. Püüdsin lugeda juturaamatut, mida alustasin juba Saaremaal välipraktikal, eriti ei edenenud. Vahetasime reiskaaslastega kontakte, paljusid polnud isegi joonistustunnis näinud.