16.07.2008.....Väikekitse külas

Hommikul tuli jälle vara ärgata ja asusime teele Väikekitse külla. Teepeal nägin veel sellist huvitavat vaatepilti, et lasnamäe paneelmaju meenutavate majade juures jalutas ringi kari lambaid. Väikekitses läksime külastama kõigepealt tädi Massat (teised tüdrukud olid siin juba käinud siis kui mina haige olin). Massatädil (umbes 90 aastane) oli külas teine tädi Maria (70+) ja me näitasime Kairiga neile oma joonistusi, lootes saada kätte miskit kraami joonistamiseks. Poisid kadusid kuhugi vahepeal ära ja Kairi sättis end ühe maja fassaadil olevat puitpitsi joonistama. Mina ja Eva läksime tädi Massa juurde koju, kus meile ohtralt teed ja saia pakuti. Hiljem liitus meie setskonnaga Valentin I. ja Kairi, kes juba õues olid tutvunud. Eva pidas mehega maha kirgliku vestluse karjalaste ajaloo teemadel ja sai head filmimaterjali ka. Mina tuhnisin samal ajal üle tädi pitsivarud ja tegin interjörist pilte. Massa tädi rääkis meile, et hiljuti käisid tal ikoonivargad (eks ta natukene meidki pelgas esimene kord). Igastahes juba alguses oli Massale jäänud silma minu neerumustriga pearätik ja otsustasin selle temale kinkida. Kingitus ei jäänud tasumata ja kohe otsis tädike oma sahtlipõhjast mulle asemele ühe oma rättidest (vahetus oli aus, mõlemale meil meeldis uus rätik rohkem). Ära minnes poseeris Massa tädi meile veel akna peal. Liikusime mööda tuldud külateed tagasi ja teepeal pidas meid kinni üks tore tädike ja soovis ka saadud jäädvustatud (hiljem selgus, et tegu oli Jeremejevskoe küla Sergei emaga, kelle juures me eelmine päev just käisime). Tädike ise laulis meile vähe, kuid soovitas minna tädi Maria poole ja sinna me kõik sammud seadsimegi. Maria ei laulnud, vaid rääkis surmast ja intiimsematest asjadest - Eva ja Kairi kuulasid seda südantlõhestavat juttu, samal ajal kui mina tegin interjörist pilte. Kahju oli sealt niimoodi ära tulla, jättes tädi üksi oma mustade mõtetega....rõhutasime talle ikka, et tal on palju häid sõpru kes temast hoolivad (kuigi lapsed ei käi külas ja on joodikud) ja lugu peavad ja ise ta laulab nagu ööbik (eelmine kord Eva juba lindistas teda). Meie hakkasime Kitseküla poole liikuma ja üritasime poisid ülesse leida. Kaarli leidsime teepealt ülesse, Andres oli nagu tinatuhka kadunud. Saatsime kõik oma kodinad Kaarliga koju ja läksime ise metsmaasikaid korjama. Kuna mingeid anumaid meil kaasas ei olnud, tegime marjadest kimbud. Õhtul koju jõudes olid poisid sauna kütnud. Käisime nagu muiste saunas (Eva, Kairi ja mina) ja rääkis elufilosoofiat. Saun oli müstiline nagu vanapagana koobas. Peale saun tegin veel Evale toas massaazi ja magama sai jälle kokkuvõttes peale ühte öösel.