15.07.2008...kass läks ära ja hiirtel on kohe pidu Jeremejevskoes

Hommikul kiirustasime perenaise söögilauast 8.15 bussi peale, mis viis meid Bolsoja Ploskajasse (Kadri sõitis edasi, meie läksime maha) ja seal ootasine järgmist bussi uhkes sinises metallist ootepaviljonis. Eva ja Kairi pidasid targemaks silm looja lasta. Jeremejevskoes võttis meid vastu kultuurimajas meeleolukas seltskond (Olga M., Tatjana I., Valentiina V. jne.). Meile pakuti endatehtud pirukaid ja juba lauas võeti üless esimesed laulunoodid. Muuseumi ossa joonistama jäid Kaarel ja mina, Kairi ja Andres joonistasid kõrvalruumis samal ajal kui Eva filmis seal laulu ja tantsu. Leidsin endale toreda rišeljöötikandiga kaunistatud kardinatüki mida joonistada, tädide toreda lauluga saateks olin juba harjunud, kuid järsku hakkas üürgama ja müristama diskomusa kuskilt seina tagant, nii et mu seina külge kinnitatud valgusallikas ähvardas alla kukkuda. Mingi aja pärast siis Kaarel võttis südame rindu ja läks küsis kas vaiksemaks ei saaks....sai küll (nad arvasid et meile see meeldib ja sellepärast pandigi mängima). Siis kuulsin veel teisest toast järgnevat tralli, nimelt Andres joonistas seal miskit ja sisse oli jalutanud kohalik napsilembene muidumees, kes suure habemepahmaka tõttu viimast "patjuskaks" (püha isa e. preester) pidas ja tuli talle oma elulugu rääkima ja pihtima, tegelane oli kole tüütu ja lühimäluga, korraks kiikas ta ka muuseumi ossa ning seal levisid tugevad aroomid...Andres oli stiihilise rahuga ja vastas ilusti iga kord uuesti samadele küsimustele. Kohalikud tädid olid ka tegelasega püsti hädas, viimane arvas, et ühel tädil on sünnipäev ja soovis juua ja pidu....teda aeti korduvalt minema. Mingi aja pärast läksime oma meeskonnaga kõik koos Olga ja Sergei juurde koju, kus meid kostitati kõige hea ja paremaga ja ainsaks joodavaks asjaks oli laual "samagon" - punane naistele ja valge meestele (väga kvaliteetne kraam, viina maitset ega lõhna polnud üldse tunda, samas kraadid olid ettearvamatud). Klaasi täideti pidevalt ja kohustuslik oli see tühjandada. Pererahvas oli väga tore ja me laulsime võidu kõiksugu laule. Näitasime pilte ja ajasime lorijuttu. Proovisin pereisa Sergeid kergelt visandada - visand jäi neile. Lauast tõustes oli sumin sees. Enne äraminekut pidi pereisa meile loomulikult näitama vastsündinud kutsikat ja ei jäänud näitamata ka mesilaspere - hoitsin end heaga mesilastest eemale, teadu pärast mesilase õrn nina ei talu alkoholi aure (tulevad sindrid kallale). Eva oli ainus julge, kes asja ette võttis ja koguni mesilasi lähedalt tarust pildistas. Kodutee võtsime ette jalgsi ja oleksime esimese ropsuga vales suunas minema hakanud, meile hõigati järele õige suund. Kodutee oli meeleolukas ja vahepeal sai isegi jões ujumas käidud (Kaarel, mina). Mingi aja pärast hakkas taamalt juba paistma Kitseküla vana kiriku varemed ja teadsime, et oleme peagi kodus. Viimase teelõigu saime läbitud autoga, kuhu meid peale võeti isegi hääletamata. Tasuks toreda sõidu eest kinkisime juhile mustikapiruka (meile anti külast kaasa pirukaid ja mett), mis nägi küll päris kole välja, kuid maitses imehea. Mees alguses küll vaatas kingitust kahtlustavalt, kuid viskas siis hambad sisse ja veendus asja aususes peagi ise. Autodega visati meid koguni päris Pasenka koju (loodeti meiega hiljem koos õhtul pidu panna) ja teepeal nägime Zoja tädi, kes soovitas meil sööma minna. Kaarel läks tädiga kaasa piima tooma ja meie jätsime küüdipakkujatega hüvasti (kes tuleb välja, olid ka karjalased). Õhtul kodus lõbus olemine ja lora jätkus.