Hommikul 7.32 õnnestus kõigil edukalt kottidega koos väljuda ühe minuti jooksul. Tveri rongijama oli meile vastu tulnud Tveri eestlaste seltsi esimees ja üks noor poiss (tulevane Tartu ülikooli meditsiinitudeng), kes pidi meile linna näitama ja juhatama meid ööbimispaika. Kadrile ulatati üle uhke kimp tundmatuid lilli. Siis asusime teele trammipeatusesse, meie noor giid rääkis pidevalt ja väsimatult millestki ja küsis pidevalt midagi, mina eriti teda ei kuulanud, sest kott oli nii raske, et tegelesin hingamisega. Trammi aknast jälgisin linna – reklaamid olid siin mitte kõige parema trükikvaliteedi, kujunduse ja värvidega aga see oli omamoodi värskendav ja silm puhkas. Hooned meenutasid lasnamäge ja tee ääres magasid tänavakoerad. Hotelli nimi, kus peatusime, oli Junost (noorus). Venemaal tuleb hotellitoa saamiseks ennast sisse registreerida ja samuti tuleb täita kohalikku migratsioonkaarti.Õhtul läksime Eva, Anne ja mina jõe äärde jalutama ja pildistama ja peaaegu kohe tulid kohalikud poisid meiega rääkima. Tegemist oli toredate ja huvidega noortega, kellega sai edukalt keelt praktiseerida, rääkisime palju Tveri linnast, ajaloost, kultuurist, ka Tallinnast, filmidest, hobidest ja paljust muust, poisid olid viisakad ja heatahtlikud. Mängisime sõnamängu. See käis nii, et keegi ütles ühe sõna vene keeles ja temast järgmine ütles miskit, mis talle esimese asjana pähe kargas selle sõnaga seoses – päris huvitav oli. Õhtu lõpuks hakkasid ka kõige viletsama keeleoskusega tegelased ühtteist rääkima. Igastahes mingi aeg öösel läksime tagasi hotelli ja jätsime kaaslased jõe äärde pidutsema.
No comments:
Post a Comment